Laupäeva leht, artikkel: Sädelevates kostüümides naised kes end ei häbene.
Liisa Tagel kirjutas eesti burleskist põhjaliku ning südamilikult personaalse loo Laupäeva lehte. Oleme lisanud artikli terviklikult sellesse postitusse.
Sädelevas kostüümis naised, kes end ei häbene
Kui burleskinaised trennis kokku saavad, kaob mure üleliigse rasvavoldi või salajase iluvea pärast. Korraga näed enda ümber ainult kauneid inimesi!
Arvestatava osa minu vabast ajast on viimasel aastal hõivanud burlesk: tantsin, teen kostüüme, kleebin litreid ja sädelevaid kivikesi. „Oo, burlesk? Dita Von Teese?” võib olla esimene seos.
Nojah, glamuur võlus tõesti, aga minu senine burleskilooming piirdub peamiselt konnaga. Kui veel täpsem olla, siis esitan humoorikat roheliste tiigikonnade duetti, kaaslaseks sõbranna, tänu kellele ma burleskitrenni jõudsin. Konnad sädelevad, jutustavad tantsides lühikest muinasjuttu ja võtavad mõned riided seljast.
Seitse aastat oma elu elanud Eesti burleski veavad praegu kolm naist, kes on koondunud MTÜ-sse Burlesque Estonia. Burleskikoolitust jagavad ja üritusi korraldavad pikalt galeristina leiba teeninud Järvi Pust, linnaametnik Annely Pantalon ja tarbegraafik Kristiina Randrüüt lavanimedega Foxy Suzy, Affinity Starr ja Miss Chrissy Kiss. Lavanimed on burleskietiketi osa ja päris tihti on nende taga oma lugu.
Kristiina puhul oli tegu üsna ilmse tuletisega tema enda nimest, Annely liitis kokku 1950-ndate burleskimaailmas levinud esinejanime Starr ja ühe oma lemmikbändi ning Järvi lõi nime kiirkorras puhtalt vajadusest – tuli esinema minna. Mõjutaja võis aga olla Jimi Hendrix lauluga „Foxy Lady”. Mina, algaja burleskitar, olen Misty Mosquito, mis veidi kõlab nagu sädelev sääsk.
Eesti burleski on väga palju mõjutanud Soome, kus õppis burleski „maaletooja” Daisi Normak ehk Lady Daisy ja kümne aasta vältel toimus suur Helsingi burleskifestival. Seal kohtus burleskiga esimest korda ka Annely, kes sattus koos fotograafist mehega sinna üsna juhuslikult, täiesti ettevalmistamata – teksades ja kampsunis. „Tundsin end jõle halvasti, aga see, mida ma nägin, oli kohutavalt äge,” meenutab ta. Kodus leidis ta burleskitrenni.
Päris paljaks ei võeta
„Alguses hoidsin kõik enda teada, see oli minu põgenemine päris maailmast,” ütleb Annely. „Nüüd olen aru saanud, et selleks ei ole mingit vajadust.” Annely on Eesti esimene rahvusvahelise tiitli võitnud burleskitar. Kevadel käis ta Horvaatia burleski- ja kabareefestivalil, kus ta krooniti klassikalise burleski kuningannaks.
Järvi, kes on elu jooksul tegelenud paljude tantsustiilide ja spordialadega, kinnitab, et burlesk oli kui kojujõudmine. „Mulle meeldib kõik, mis on suurem kui elu ise: ooper, jalgpall ja burlesk. Teatraalsed maailmad argihalluse keskel,” sõnab ta.
Kristiina, kes on praegu nii MTÜ noorim liige kui ka Eesti kõige kauem esinenud burleskitar, ütleb, et oli tahtnud burleskiga tegeleda ammu enne selleni jõudmist ja trennis teadis ta kohe, et hakkab kindlasti esinema. Nüüdseks on Kristiina ehk Miss Chrissy Kiss jõudnud oma numbritega õige mitmele rahvusvahelisele festivalile.
Treenereid ja esinevaid burleskitare on seitsme aasta jooksul olnud päris mitu, ent praegu on siinne burleski subkultuur kogunenud just nende kolme naise ümber. Burleskitaride juures käivad pruudid tüdrukuteõhtuid pidamas (ja vahel mõni peigmees poissmeestega ka), samuti korraldavad nad šõusid, käivad esinemas ja treenivad uusi huvilisi.
Burlesque Estonia on võtnud enda kohuseks ka Eesti publiku kasvatamise ja selgitamise, et burlesk tõepoolest ei piirdu üksnes kaunite retrohõnguliste kostüümidega, vaid selles on huumorit, absurdi ja isegi jahmatavat meelelahutust. Kaks korda aastas toimuvad suuremad šõuõhtud: kogenud artistidega Sticky Nipples Revue ja lavadebüüdi võimalust pakkuv New & Nuts.
Burlesk ei ole kindel tantsustiil, vaid etenduskunsti vorm, mis ühendab teatrit, tantsu ja striptiisi. Põhieesmärk ei ole kohe kindlasti üksnes silmailu pakkuda. Päris paljaks ei võeta end kunagi, kõige strateegilisemad piirkonnad jäävad alati kaetuks.
Burlesk on kindlate reeglitega eneseväljendus, mis ülejäänud osas annab artistile väga vabad käed näidata end just sellisena, nagu ta tahab, piirid seab üksnes iseenda fantaasia. Võid olla võrgutav, koomiline, küüniline, vihane – kõik on lubatud. See on looming, kus igaüks saab oma lugusid jutustada liikumise, muusika, jumestuse ja kostüümidega, mille valimine võib pakkuda omajagu lõbu ja mõnikord ka frustratsiooni. Tulemus on etteaste, mis lõbustab nii esinejaid kui ka publikut.
Ei olegi striptiis!
Kriitilisema lähenemise järgi võib burlesk muidugi olla etendus, kus lavale lastakse inimesi, kelle füüsiline vorm, tantsuoskus, rütmitaju ja atraktiivsus on teisejärgulised. Või nagu olen kuulnud juhuslikult publikkusse sattunud kohkunud vaatajalt: „Mingid paksud tantsivad! Võtavad mõned riided ära, aga striptiis see küll pole, sest seal on ilusad naised!”
Kindlast šabloonist burleskitantsijad tõepoolest läbi mahtuma ei pea ja see ongi selle kunsti võlu oluline osa.
Trennid toovad kokku hulga eri elualadel tegutsevaid naisi, kes üldiselt oma pärisnime ja hobi laiema avalikkuse ees kõrvuti esitleda ei taha, ent naudivad täiel rinnal burleski pakutavat. Tallinnas käib regulaarselt koos kümmekond naist, laiemas burleskikogukonnas aga mõnikümmend rohkem.
Mitte et me oma hobi häbeneksime, kuid eelarvamusi ja tarbetuid kommentaare ei naudi keegi. Valehäbi toob kaasa näiteks küsimusi, kas ikka on tark mõte oma karjäärivõimalusi sellise hobiga piirata. Ei tundu, et oleks kuigi palju ameteid, kus see sisuliselt midagi muudaks. Asi on ikka eelarvamustes.
Miks me burleskiga tegeleme? „Ega ma trenni andes tegelikult ju ei tea, mis kellegi sinna toonud on,” ütleb Kristiina. Ta usub, et laias laastus võib öelda, et suur hulk naisi jõuab burleski juurde iseendale või kellelegi teisele millegi tõestamiseks, teised tulevad lõbusalt aega veetma ja mõned ka teadmisest, et tahavad just burleskiga tegeleda.
Mulle meeldib kõik, mis on suurem kui elu: ooper, jalgpall ja burlesk. Teatraalsus argihalluse keskel.
„Burleski juures võib kõigepealt paeluda võimalus olla võluv ja kaunis,” sõnab Kristiina. „Burlesk annab paljudele naistele võimaluse elada välja seda, millest elus puudu jääb,” lisab Järvi. „See võib tähendada kaunis ja võrgutav olemist, aga ka hoopis teiste tunnete väljamängimist. Võimalust olla hukkamõistuta täpselt selline, nagu soovid.”
„Sa lood endale karakteri ja võid välja elada kõik oma tunded, ükskõik millised need on,” ütleb Annely. „Kõige ägedam on siis, kui saad aru, et ei peagi alati olema ilus või ahvatlev, vaid sa võid olla veel palju muud,” lisab Kristiina.
Raamid kaovad
Hulk trennikaaslasi tunnistavad, et peavad end mujal loomu poolest pigem tagasihoidlikeks inimesteks, burlesk aga annab võimaluse vahepeal midagi muud olla. „Burlesk on mind vabastanud iseenda hirmudest ja dogmadest. Igal juhul on kõik töötanud sinnapoole, et olen juba mõned aastad igapäevaelus palju avatum ja julgem. Kindlasti õnnelikum,” ütleb 43-aastane õpetaja.
Kui naised burleskitrennis kokku saavad, kaob peagi mure mõne üleliigse rasvavoldi või ainult endale teadaoleva iluvea pärast. Esiteks saab selgeks, et igaühel võib olla arusaamatuid komplekse. Seejärel hakkad üha rohkem nende tarbetust mõistma ja nägema enda ümber ainult ilusaid inimesi.
Burleskis pole oluline, kui paks või peenike keegi on, sisemise diiva võib valla päästa igaüks.
„Burlesk on ürgne elujaatus,” arvab 43-aastane naine, samuti haridustöötaja. „Armastus, murtud südamed, vihkamine – kõik elu positiivsed ja negatiivsed küljed saab läbi mängida ning segada huumoriga, sageli mustaga.” Sealjuures pole oluline, kui paks või peenike keegi on, sisemise diiva võib valla päästa igaüks.
23-aastane riigiametnik tunnistab, et burlesk ja kogu fantaasiamaailm selle ümber on aidanud tema enesehinnangut tunduvalt parandada. Iseenda keha peremehena saab välja näidata just seda, mida soovid – graatsiat, sensuaalsust, vaimukust või intelligentsust.
Litrid ja tutikesed
Trennid koosnevad mitmesugustest tantsusammudest ja tehnikatest (näiteks sada üks moodust kinda eemaldamiseks), improvisatsioonist ja teatriharjutustest. Ei puudu ka üldfüüsiline osa. Üheskoos saab õppida esimesi tantsunumbreid, millega esinemine pole kellelegi kohustuslik. On neidki, kes naudivad burleskikogukonda kuulumist kordagi lavale minemata. Kes aga jõuab tantsunumbri ettevalmistamiseni, saab nõu kostüümide ja jumestuse kohta. Nii mõnigi tõmbab lainerijoont või õmbleb kostüümi esimest korda elus.
Enne burleskitrenni polnud ma kordagi kunstripsmeid enda külge kleepinud ega osanud arvatagi, et ühel päeval saab mu lemmiktööriistaks liimipüstol, millega on eriti mugav litreid ja kivikesi kleepida. Nii saab valmistada näiteks sädelevaid nibukaunistusi, mis ilmuvad nähtavale, kui lavalt peaks lahkuma rinnahoidja. Inglise keeles kannavad need nimetust pasties. Kui sädelevatel kleepsudel on küljes ka keerutatavad tutid, siis nimetatakse neid tassel’iteks. Keha küljes hoiab neid ja teisigi ihulähedasemaid kaunistusi kahepoolne teip.
„Kui paned külge pastie’d või tassel’id, ei ole võimalik olla pahas tujus. Nägu läheb kohe iseenesest naerule ja kummaline õnnetunne poeb hinge,” räägib 26-aastane trennikaaslane, kes argielus on tarbegraafik. 
AJALOOST. Kust tuleb burlesk?
Eestisse jõudis tänapäevane burlesk kõigest seitse aastat tagasi. Neoburlesk tekkis 1990-ndate alguses ja oli suuresti kantud nostalgilisest retroglamuuri ihalusest. Silme ette võiks tulla 20. sajandi alguskümnendite sära, 1950-ndate kleidikesed ja soengud, kontskingad, kindad, pärlid ja punased huuled. Laiemalt on see aga ainult üks suund, kuhu nüüdisaegne burlesk liikunud on.
Väljaspool burleskiringkondi on tuntuim nimi Dita Von Teese, retroglamuuri armastav balletikoolitusega kaunitar, kes liigub elegantselt nii hiiglaslikus martiiniklaasis kui ka varvaskingades laval tippides. Burleskimaailmas on Dita üksnes jäämäe tipp. See žanr on koduks kõigele, mida artistid luua suudavad. Meie lähimatest naabritest on sel alal iseäranis eeskujulikud soomlased. Nii nagu põhjamaal kodustatud Soome tango, on ka Soome burlesk kirev nähtus, kus igaüks võib oma koha leida.
Neoburlesk segab rõõmuga elemente kõikvõimalikest tantsustiilidest, teatraalsest miimikast ja striptiisist ning võib hõlmata ka tsirkuse elemente. Põhireegel on, et kõige intiimsemaid kehaosi ei paljastata. Burleskiartisti vanusele, välimusele ja soole piiranguid pole, kuid täisealine peab olema. Meeste esitatavat burleski nimetatakse boylesque’iks, mis on sõnade boy (ingl poiss) ja burlesque sümbioos.
Rahvusvahelised burleskistaarid on asjast huvitatud ringkondades päris hästi tuntud ja ega neid staare kuigi palju polegi. Käputäie professionaalide kõrval tegutseb kõikjal hulk asjaarmastajaid.
Kaugemas ajaloos saab rääkida burleski kui ekstravagantset lavanumbrit tähistava sõna levikust 17. sajandil. Burla tähendab itaalia keeles nalja, naeruväärsust või tögamist.
19. sajandi esimesel poolel tekkis Londoni teatrites viktoriaanlik burlesk, mis tähendas tuntud lavateoste lühendatud pilaversioone. 19. sajandi keskel jõudis burlesk Ameerikasse ja sellest sai populaarne meelelahutusvorm, mis ühendas tantsu, laulu, kondiväänamist, mustkunsti, absurdi ja satiiri ning tögas poliitikat ja ülemklasse.
1930-ndateks oli Ameerikas hulk populaarseid burleskitruppe ja -staare. Sotsiaalsete kasinusliikumiste tuules sai piiranguid tunda ka burlesk. Pärast seksuaalrevolutsiooni saabumist, kui paljas ihu muutus üha tavalisemaks, ei olnud burleskil mõneks ajaks enam erilist kohta.
